Mart Kangro “MEEDIUM” esietendus 27. veebruaril 2026 Von Krahli teatris.
Kõnnib ja kõnnib, muudkui ringiratast, samas kui ekraanile kuvatakse tema enda sotsiaalmeedia ajalugu. Tunnen ära “Pantheoni”, “Inimese anatoomia”, “Ennemineviku”, “Workshop’i” reklaamid. Ühel hetkel kaovad isiklikud mälestused, sest ekraanilt vaatab vastu keegi, kelle olemasolust ma veel teadlik ei olnud. See on ligi 15 aasta tagune Mart, kelle seinale on sajad sõbrad õnnesoove postitanud, kes on esinenud suurtel ja väiksematel lavadel ning külastanud Berliini klubisid. Ekraanil ei ole kunstnik, vaid inimene, kes end kiht kihi haaval publiku ees lahti koorib. Inimene ekraanil on näiliselt alasti, saalis liikuv kunstnik päriselt. Ainus, mis neid kahte eristab, on kunstniku käes tilpnev parukas, mida ta oma ihuliikme ees hoiab, justkui viimset sündsust, mis põlevast maailmast alles on jäänud.
Kangro meenutab, mida tema endine klassiõde ühismeedias jagab ja kuulutab. Lõputud motivatsiooni- ja muud elamist õpetavad tsitaadid, graafikud ja plaanid. Teisalt seda, kuidas vanemad filmivad ja jäädvustavad enda ja oma laste arengu verstaposte ning neid siis sõpradele, tuttavatele, mittetuttavatele ja tegelikult ka pedofiilidele internetis postitavad. Tähtsamad ja vähem tähtsamad elusündmused lähevad sassi. “Palun ära filmi oma last potil ja riputa seda hiljem internetti üles,” kostub etendaja suust.
Ekraan ärkab vaikselt uuesti ellu. Seekord on seal kuvatud lõputu infovoog, mis on ühismeediast tuttav. Küsimuse asemel, mida sealt leiab, on targem küsida, mida sealt EI leia. Leiab isegi seda, mida otsida ei oska. Algoritm söödab lugematul hulgal ette nalja, naeru, müstikat, melanhooliat, rõlgust ja räigust. Ühe minutiga võin vastu võtta armsa lambatalle, langeva pommi ja kõhuhädadest vabanemise nipi. Mis juhtub aga siis, kui ehitame end üles vaid nende killustunud teadmiste najal? Kui loobume lõplikult raamatutest ja õpingutest ning omandame kõik oskused ekraani kaudu. Tundub, et sellist reaalsust Kangro oma kohaloluga taotlebki, pealiskaudselt kuulates on ta jutt humoorikas, leidlik, lõbusatest faktidest kubisev ja intelligentne. Keskendudes on kuulda aga tahtlikku eksitamist, pidevat teemalt teemale hüppamist ja manipuleerimist. Kuid millega see päädib? Kangro laseb läbipaistvasse purki, filmib seda, söödab selle vaatajale ekraanilt ette. Tõenäoliselt oleks ta ka video postitanud, kui interneti algoritm lubaks seda sama hõlpsasti teha kui laste pilte jagada.
Kukub muna. Toores muna. Justkui juhuslikult.
See muna jääb. Mitte kordagi ei astu Kangro vedela lärtsaka sisse. Ka ei sõida sealt läbi ekraan ega riiva seda särgi- või püksiäär. Isegi mitte siis, kui roosade tulede vilkudes sooritab tantsija mängleva kergusega tantsukava, mille oivalist sooritust varjutab tühine sisu ja siiruse puudumine. Toores muna ning täpne manööverdamine selle ümber annavad aimata, et näiline juhuslikkus ja improvisatsioon, mida Kangro oma teksti ja liikumisega evib, ei ole tegelikult teps mitte tõeline. Nagu tema puhul ikka. Ka “MEEDIUM” mõjub vaatajale ristsõnana, mille pooled vastused suudad välja nuputada saalis ning teise poolega maadled koduteel.
Algoritmide toodetud info virvarri sisse ahmides on täitsa mõistetav, kuidas selle tulemusena jõutakse rahvarõivas esitatud diskošõuni. Kõik sobib kõigega ning igaühes meis kohtuvad lugematud subkultuurid, mis omavahel segunevad ning indiviidis väljapääsu otsivad. Tegelikult on see maailm muidugi ohtlikum kui tuljaku sammud roosas LED-valguses. Alateadlikult sööme ekraani kaudu sisse ka väärtusi ja tõdesid, mille varem või hiljem seesama sotsiaalmeedia ümber lükkab. Nii on erinevad pereväärtused, sõjauudised ja dieedinipid end meie kajakambritesse sisse söönud. Sama aktiivselt toimub ka mullistumine. Niimoodi juhtubki, et kiikan bussis kõrvalistuja telefonivoogu ning näen sealt hoopis teistsugust kraami kui seda, mis minu ekraanilt vastu vaatab. Lihtne on seda propagandaks sildistada, taipamata, et enda ühismeedia toodab täpselt sedasama… lihtsalt minu vaadetega paremini klappivalt.
Ikka ringiratast. Ikka päripäeva. Jalg jala ette.
Lõputu kõnd, ruumis ja ajas rändamine, mis võistleb konstantselt ekraanil toimuvaga. Kuhu suunab vaataja oma pilgu? Kas karismaatilisele etendajale ja tema aastaid treenitud kehale või kiirelt ja kirkalt virvendavale ristkülikule, mis tema käeulatuses on? Õige intrigeeriv on tajuda, kuidas ekraan nõuab tähelepanu ka siis, kui seal näidatavas pildis ikka ja jälle pettuma pean. Minu ja kaasvaatajate silmad vilavad pidevalt kahe reaalsuse vahel. Ometi kui proovin pärast etendust meenutada mõnda klippi ekraanilt, ei suuda ma seda teha. Päris ruumis – päris kehaga toimuvat aga küll.
