Igal aastal, kui kuulutatakse välja teatriauhindade nominendid, kerkib küsimus: millest on žürii oma valikutes lähtunud? Nii ka sellel aastal. Üllatus ja vahel nördimus mõne otsuse üle näib olevat selle protsessi paratamatu osa. Mõnikord tekib tunne, et otsused sünnivad suletud uste taga. Teatud mõttes on see tõsi – žürii arutelud ongi konfidentsiaalsed. See on vajalik, et arutelud saaksid olla ausad, avatud ja sisulised. Selle kirjutisega soovimegi avada ukse teatriaasta 2025 tantsužürii “suletud ruumi”, et kirjeldada nominentide kujunemise protsessi ja suurendada läbipaistvust.
Alustuseks kaks tõdemust: ühegi lavastuse puhul ei saa eeldada nominatsiooni ning žürii pole kunagi “objektiivne”, vaid enda liikmete nägu ehk arvamuste summa summarum. Ka sel aastal ei eeldanud žüriiliikmed midagi. Lootsime kogeda lavastusi, mis kõnetavad ja jäävad meelde, sõltumata sellest, kes on kaasatud nende kunstielamuste sünniloosse. Žüriina me ei valinud organisatsioone, institutsioone ega rahastusmudeleid, vaid lavastusi ehk konkreetseid teoseid. See, kuidas üks või teine lavastus publikuni jõuab, ei ole kunstilise väärtuse määramisel otsustav. Korralduslik pool ehk “telgitagune” on teisejärguline, see võib küll pakkuda huvi, kuid see teadmine ei muuda teose kunstilist kaalu. Vaatasime lavastuste kunstilist kvaliteeti, terviklikkust ning seda, kas teose taotlus – see, mida on soovitud edasi anda – on ka realiseerunud. Žüriil ei ole jäika reeglistikku või ette antud hindamisskaalat, sest kunst ei ole sport. Tantsuauhindade nominendid valitakse hääletuse teel. Teatriauhindade statuut loetleb küll kategooriad, kuid ei defineeri neid rangelt. See tähendab, et igal žüriil tuleb oma töö käigus neid mõtestada. Seeläbi on hindamine paratamatult subjektiivne tegevus ning lõpptulemuses on üllatuslikkust žüriilegi.
Kui kellelgi tekkis kõhklus, et otsustes oli mängus poliitika, siis selleks poliitikaks oli demokraatia – viie žüriiliikme subjektiivsusest moodustuv konsensus. Vastandlikest argumentidest tulvil arutelude käigus jõudsime tulemuseni, millega kõik suutsid nõustuda, omades sealjuures siiski isiklikke ja erinevaid vaatepunkte. Kunstimaitsed on erinevad, sest igaühel on oma kogemus, taust ja esteetiline tundlikkus. Kuid kunstilist väärtust (head kvaliteeti) tajume siiski üsnagi sarnaselt, st võib kohata teoseid, mis isiklikult ei kõneta, kuid mida saab sellegipoolest pidada professionaalselt teostatuks, kunstilise mõtte “kristalliseerunud?” väljenduseks. On täiesti võimalik, et mõni teine koosseis oleks otsustanud teisiti. Žürii koosseis muutub igal aastal ka selleks, et mingid kitsad nägemused ei saaks domineerida, sest “ainuõigeid” otsuseid ei eksisteeri. Loodame, et valituks osutunud nominendid ja laureaat on innustav tunnustus loojatele ning näitavad meie tantsumaastiku mitmekesisust.
Meie eesmärgiks oli näha väga erinevaid töid, et saada terviklikum pilt tantsumaastikul toimuvast. Üha enam on erinevate kunstide sulamites hägustunud traditsioonilised žanripiirid, mille tulemusel võivad lavastused erinevate auhindade kategooriatesse kuuluda ning see on rõõmustav, teisalt aga intrigeerivalt raskendav tegur. Nii oli meilgi vaatluse all mitu lavastust, mis kunstivaldkondade piire mõnusa kergusega kompides neid kord nihutasid, kord hägustasid; piirituses ujudes tuli aga hoida mõistus kainena, et piiride kadumisest ei sünniks päris piiritu tunne. Fookust aitas hoida mõte, et ükskõik kui lummav mingi lavastus ka ei olnud, peab tantsuauhind kuuluma lavastusele, mille esmane meedium on kõnekas ja mõtestatud liikumine – kehakeeleline, oma kontseptsiooni õnnestunult realiseeriv kunstiväljendus.
Püüdsime töös olla avatud, sest tantsuauhind ei kätke endas statuudist lähtuvat piiritlust mingile stiililisele või koolkondlikule kategooriale. Tõik, et sageli on valituks osutunud kaasaegse tantsu lavastused, on tekitanud vääritimõistmisi. Auhind ei ole suunatud vaid kaasaegsele tantsule. Tantsuauhind on loodud tunnustamaks silmapaistvaid saavutusi professionaalses tantsukunstis. Siit jõuame küsimuseni, mis saadab tantsuvälja juba aastakümneid: mis on professionaalne tants? Professionaalsust on tantsumaastiku keerulises finantsolukorras ja veel arenemisjärgus infrastruktuuris võimatu määratleda. Kunstiliselt veenva tantsulavastuse puhul ei ole määrav, kes laval tantsivad. Kui kutseline koreograaf loob lavastusliku terviku, mis on kunstiliselt end õigustav, ei ole vahet, kas laval on kutselised tantsijad, harrastajad või miks ka mitte n-ö inimesed tänavalt, kui see on kunstiliselt õigustatud. “Mitteprofessionaalsuse” kaasamine ei vähenda alati lavastuse kunstilist väärtust.
“Mitteprofessionaalsus” tekitab muret põhjusel, et harrastajatele ei pea justkui palka maksma. Soovime siinkohal diskuteerida Keithy Kuuspu ja Henri Hüti artiklis1 tõstatatud teema üle tantsijate töö tasustamisest. Nagu ka eespool mainitud, siis oleme seisukohal, et lavastust tuleb hinnata idee ja selle teostamise õnnestumise – kunstilise kvaliteedi – põhjal. Muidugi loodame, et kõik tantsijad saavad väärilise tasu, kuid žürii ülesanne ei peaks olema endale selgeks teha ühe või teise loometrupi rahastusmudeleid. Kui žüriil tuleb otsustamisel seda arvesse võtta, muutub žürii töö automaatselt poliitiliseks. See tekitab omakorda küsimuse, mida õigupoolest žürii siis hindab: kunsti või kõike, mis kunsti ümbritseb.
Kõlanud on ka murekoht, et kas telgitagust mitte arvesse võttes ei vähene nende kunstnike võimalus, kellel on ligipääs vahenditele (raha, püsitrupp, tehnilised võimalused jms) piiratud või olematu. See oht on alati olemas, aga vastus küsimusele on pigem ei. Tänavuses nominentide valikus leidus nii suur- kui väiketeatrite ja vabakutseliste loomingut. Kõigi nominentide puhul oli otsustavaks faktoriks idee teostamise kvaliteet, mitte tantsijate arvukus või tehnilise pargi olemasolu. Kunstnikud, kellel puuduvad ruumid pidevalt treenimiseks ja proovideks, on murekoht, millele tuleb mõelda, kuid seda küsimust ei saa tantsužürii lahendada. See on teiste institutsioonide rida.
Professionaalsuse puhul ilmnes aga, et selle viimine uuele tasemele võib ootamatult takistada tunnustuse pälvimist. Kui tantsukunstnik seob oma loomingulise tegevuse õpingutega mõnes teises valdkonnas, võib juhtuda, et koolitööna vormistatud lavastust ei saa aasta teatriauhinnale esitada. Kuigi see kõlab absurdselt, on selline piirang statuudi tasandil reglementeeritud. Sama teema tõstatus ka Keithy Kuuspu ja Henri Hüti mõtiskluses[1]. Selliseks tööks oli möödunud aastal Külli Roosna ja Kenneth Flaki tantsulavastus “Superpositions of Infinite Spaces”, mis ühtlasi oli Kenneth Flaki bakalaureusetöö Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias audiovisuaalse kompositsiooni erialal. Pidades seda üheks aasta tugevamaks tantsulavastuseks, andsime sellele „sümboolse“ tunnustuse, jättes viie võimaliku nominendi asemel nimekirja neli teost. Kuigi statuudi järgi ei saa koolitööd hinnatava lavastusena arvestada, jäi meile siiski mõttekoht: kas neid piire ei võiks tänapäevase kunsti kontekstis uuesti läbi kombata ja ümber mõtestada? Kaasaegses kunstis tekib üha rohkem kokkupuutepunkte eri kunstivormide ja erinevate erialade loojate vahel.
Näiteks kui näitlejakoolitusega kunstnik loob füüsilise teatri vormis tantsusoolo, kas ta võiks olla kõlbulik tantsukategoorias tunnustust saama? Kunstnike enesetäiendamine lisaerialadel on igati tervitatav ega peaks välistama professionaalse tantsukunstniku püüdlusi kahe eriala sidumisel, rääkimata lavastuse nominatsioonist.
Külli Roosna & Kenneth Flak “Superpositions of Infinite Spaces” (EMTA)
See on interaktiivne tantsuteos, mis püüab avardada sisemaailma justkui lõpmatuks ruumiks ning uurida, kuidas need laienenud sisemaailmad teineteisega suhestuvad, kattuvad ja kihistuvad. Lavastus rõõmustab vaatajat elava muusikaga (Alireza Farajianhamedani tšellol ja Sonia Pons Garcia klaveril) ning sellega, et tantsijad ei ole pelgalt liikujad, vaid ka heli ja visuaali loojad ning erinevate osakeste lõimumisel sünnib maagiliselt lummav tervik. Siin on heli ja liikumine lahutatult seotud (lavastuses kasutatakse liikumissensoreid, et luua ja mõjutada heli reaalajas). See on audiovisuaalne lavastus, millega Flak jõuab justkui peale erinevaid katsetusi tagasi usuni, et tants on visuaalselt võimekas.
Lavastus ärgitab tundlikkusele rakutasandil. Kehad on jagatud ruumis, kus liikumine ja heli loovad ühiselt tajutava maastiku – õrna, hapra ja kergesti haavatava. Lavastus avardab vaataja sisemaailma ruumimõõtmed suuremaks. Külli Roosna verbaalse kõne kasutus lavastuses võis mõjuda isegi liigse ja külgepoogituna. Vaataja kinesteetilise tundemeele ärkamine on alati justkui süvakogemus. Muusika, visuaali ja kehatunnetuse koosmõju loob hea tunde ja annab inimliku soojuse “uurimuslikule” lavastusele. Kui sageli viib uurimus tundeid välistava steriilsuseni, siis selles lavastuses on kehad, ruum ja heli võrdväärselt üksteise kohalolu kujundamas ning dialoogi loomas.
Irena Pauku “The Beast” (tantsutrupp Dali in Bali)
“The Beast’i” režii ja dramaturgia olid teistlaadi, kui kaasaegse tantsu maastikule harjumuspäraseks kujunenud on. Selles lavastuses ei olnud rõhk idee uurimuslikul lähenemisel, vaid eesmärgiks oli pakkuda vaatajale visuaalselt haaravat ja vaatemängulist kogemust. Helikujundus (Ken-Eerik Kannike) kannab siin dramaturgilise pinge hoidja rolli, rütmide manipulatsioon mõjutab lavastuse kulgu algusest lõpuni. Rütmiline transilaadne sugestiivsus lisab vaatajakogemusele somaatilise mõõtme. Kõik see kristalliseerus visuaalselt nauditavaks vaatemänguks, mis ei proovigi ärgitada vaatajat intellektuaalsele osalusele ega nuuma aju tegelema kontseptuaalsete mõtetega, vaid kannab teatraalse tantsu vanemate kihistuste aateid silmailust kui kehalise väljenduse arendamisest “klassikalise” nägemismeele elamuse loomiseks. Lavastus jääb algusest lõpuni truuks valitud esteetikale. See on suurejooneline la danse pour la danse formaadis kontsertetendus. Rõõmustav oli laval näha ligikaudu neljakümmet tantsijat ning sealt õhkuvat mõnusat vibe´i ja ambitsiooni. Selline mastaapsus mõjus värskendavana hetkel, mil (paljuski majanduslikel põhjustel) tuleb suurvorme otsida tikutulega. Tähelepanu ei pea alati olema intiimsetel uurimustel, hea ansamblitunnetusega terviklik ja visuaalselt efektne lavastus osutus antud juhul võrdväärselt meeldejäävaks elamuseks. Kuigi laval olid harrastajad, olid nad konkreetses stiilis kogenud, tehniliselt võimekad ja ka rahvusvaheliselt võistlevad tegijad.
Lavastuses kasutati frame-up stiili, mida varem ei ole etenduskunsti/teatrilavastuste kontekstis Eestis kasutatud. Frame-up ja high heel stiilid, mis ennekõike kuuluvad kommertstantsumaailma, said selles lavastuse kunstilise väljenduse, mis tühistas teadlikult nendesse stiilidesse kätketud feminiinse seksuaalsuse rõhutamise ning avardas nende stiilide ampluaad. Ülakeha raamistatus oli samaaegselt plastiline, kontrollitud ja sensuaalne ning maitsekalt androgüünne. Kõrgkontsadele loodud koreograafia mängleb põnevalt ilukäsitluse kriteeriumitega, viies mõtted inimliku ja loomaliku, loodusliku ja tehisliku kauniduse polaarsustesse.
Elle Viies “Enigma” (Von Krahli Teater ja elektron.art)
„Enigma“ tõuseb esile ennekõike oma märgiteoreetilise lähtepunkti tõttu, eristudes seeläbi paljudest teistest tantsulavastustest, milles rõhk on õhustiku loomisel läbi kehalise taju. Keskendudes liikumise ja sõnalise keele vastastikustele tõlgendusvõimalustele, paneb see vaataja kujundama ümber varasemaid seisukohti mõistuse ja keha dualismi prismas: kas me loome seoseid verbaalse keele abil ajus või usaldame kehatunnetuslikke aimdusi? Lavastus pakub intiimselt algosadeks lahatud koreograafiat, mis ühelt poolt mõjub uurimusliku improvisatsioonina, kuid samas lubab tajuda ka läbimõeldult teostatud ja fikseeritud koreograafiaga korrastatud kunstiväljendust.
See lavastus tekitas meie hulgas rohkelt diskussiooni: oli lummust kehakeele tahumatust ürgsusest, aga ka nurinat selle filigraansuse üle. Mõjus kunst sünnitabki tugevaid eriarvamusi esteetika üle ning toob esile arvamuste polaarsuse – lavastus lihtsalt ei räägi, vaid justkui kisendab vastuargumentides. Algul on seda raske lahti harutada ja tähendusi sõnastada, kuid tasapisi muutub kogemus üha köitvamaks. Liigutus kui sõna ja jada kui lause osutuvad viljakaks ideeks; viipekeelele ja žestidele tuginemine loob huvitava semiootilise kehakeelelise sõnamängu. Paelub keha ja kõne suhete analüüs, mis viib lõpuks välja isegi traditsioonilisema koreograafia mõisteni – kristalliseerunud tervikuni, milles on mõnusalt peenetundelist ja isegi iroonilist huumorit – näiteks siis, kui koreograafia püüab järgida verbaalse keele sõnade järgnevust. Tajutav on lavastuse viimistletus ja lavastusliku mõtte ning dramaturgia täpsus. Lavastus küsib, kui palju keha suudab sõna asendada ning kas sõnad võivad mõnikord mõistmist hoopis segada. Kuigi teos ammutab inspiratsiooni viipekeelest ja žestide tähenduslikkusest, ei ole laval nähtavad märgid siiski viipekeel per se. Pigem moodustub laval isikupärane žestiline „sõnastik”, mille tähendus avaneb üksnes etenduse enda kontekstis.
„Enigma“ on mõtlemapanev ja ambitsioonikas lavastus, mis kutsub publikut aktiivselt tähendusi otsima. Teos mängib keele, žestide ja tähendustega – tants ei ole lihtsalt visuaalne vaatemäng, vaid osa suhtlusprotsessist, mis ergutab vaatajat kaasa mõtlema.
Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik “Vahtra hääl ja üllas kuu” (Fine5 Tantsuteater)
Fine5’i ja ansambli Dagö koostööna valminud lavastus sündis Lauri Saatpalu huvist füüsilise ja tantsuteatri väljendusvõimaluste vastu ning pakkus naudinguks elavat muusikat. Eesti Rahva Muuseumis publiku ette toodud teost on raske määratleda ning sarnaselt “The Beast’ile” võis see tunduda kontsertlavastusena, suutes samas olla ühtne tervik eri kunstikeelte koostoimivas tasakaalus. Seegi lavastus pälvis tähelepanu tavapärasest suurema koosseisu poolest. Kuigi lavastuse aluseks on Saatpalu kirjutatud lühinovell „Imal Toomingas ja Üllas Kuu“, ei jäänud lavastus narratiivsuse orjaks. Lugu hoiab lavastuse erinevaid kihte koos selliselt, et ükski neist ei püüa domineerida, vaid need toimivad koos ja toetavad üksteist.
Meie vestlustes tuli taaskord esile kogemuste subjektiivsus, ühtmoodi oli nii kriitikat tantsu illustreerivaks jäämisele kui ka ülistust sellele, et koreograafia ei jutusta lugu otsesõnu, vaid annab narratiivile uusi tähendusi, kujundeid, avades kogemuste varjatud struktuuri – selle, kuidas kehasse kogunevad elamused ja muljed mõjutavad inimese valikuid ja elusuunda. Lavastuses kumab ka sümboolne mõõde: tähenduse ja märgisüsteemide küsimused jäävad lahtiseks, sest rõhk on muutumisel ja kulgemisel. Tervik mõjub värskelt ja spontaanselt, justkui sünniks lavastus muusikute ja tantsijate ühises kohalolus igal etendusel uuesti – antud hetkes sündiv kunstiteos. Selline siin ja praegu tunne toob lavastusse mängulise kerguse. Selline siin ja praegu tunne toob lavastusse mängulise kerguse.
Meelelahutuslikkus ei tulene pealiskaudsusest, vaid täpsest ja peenest dramaturgilisest ülesehitusest, mis loob elava kontakti publiku ja laval toimuvaga. Muusika pulbitseb laval nagu elus rütm, andes kogu etendusele justkui südamelöögid, samal ajal kui tants kannab edasi kehasse salvestatud kogemusi – neid peeneid lugusid ja emotsioone, mis on lihastesse ja luudesse sisse kirjutatud ning mida sõnades edasi anda ei jõua. Selle tulemusena on laval näha erisugustest kihistustest moodustunud tervik, justkui kihiline kangas, kus liikumine toob nähtavale erinevad tasandid ja seosed. Publiku jaoks tekib siin ja praegu olemise intensiivne tunne, mis vabastab ning kutsub lihtsalt kaasa elama, tunnetama ja kogema. Kunstilistelt valikutelt teadlikult naivistlikult teostatud etenduselt lahkudes jäi optimismi süstiv õnnetunne. Poeetiliselt mõjus ja emotsionaalselt mitmekihiline lavastus kompas mõnusalt kõrgkunsti ja meelelahutuse piire. Žanripiire ületav tantsulavastus segab kokku draamat, absurdi ja huumorit. See on kindlasti üks lavastus, mis võib laiendada kaasaegse tantsu auditooriumi.
Gus Upchurch: Incipience” (Vanemuine)
„Incipience“ mõjub eelkõige liikumiskeele intensiivsuse ja tehnilise tihedusega. Koreograafia ühendab neoklassikalise balleti selge joone nüüdistantsule omase voolavuse ja füüsilise dünaamikaga. Tempo on kiire ning liikumise energia püsib järjepidevalt kõrge, hoides laval pinget algusest lõpuni. Vormiliselt mõjub teos kui esteetiliselt viimistletud ja selgepiiriline „puhas tants“, kus tähelepanu on suunatud liikumise kvaliteedile ja rütmile. Sealjuures on lavastus pigem narratiivne, andes erinevate karakteritega edasi inimlikke emotsioone, tunge ja kontrolli. Visuaalses tervikus mängib olulist rolli ka Kaspar Ausi valguskujundus, mis ei jää pelgalt liikumise taustaks. Valgus toimib liikumisega samaväärse komponendina, kujundades ruumi ja rõhutades koreograafilisi mustreid, nii et mõjub kohati koreograafia jätkuna. Tuge annab koreograaf-lavastaja enda loodud helikujundus, mille tummisus tekitab valguskujundusega koostöös tugeva kehalise efekti mitte ainult tantsijates, vaid ka publikuna toolil istudes. Teos pakub tugevat visuaalset ja kinesteetilist kogemust, kus tõusevad esile õnnestunud kompositsioonilised ja koreograafilised momendid. Narratiivsed vihjed ilmuvad fragmentidena ning nende väljajoonistumise tugevusest sõltub see, kui jõuliselt kannab see lavastuse dramaturgilist telge vaataja jaoks. Siin tulid meiegi hulgas esile erinevad lavastuse kogemised: ühelt poolt jättis see vaatajale ruumi arendada oma nägemus tegelaste emotsiaalsete seisundite kujunemisest, teisalt võis see mõjuda dramaturgiliselt haprana. Kunsti ülesandeks on äratada erinevaid ja kohati vastandlikke tundmusi. Kogemuspõhiseks jäi see, kas lavastusse oli kätketud liiga palju ainest, mille selginemisfookuseks jäi aega napiks, või mõjus lavastus oma tummisuses intrigeerivalt.
Kokkuvõte
Meie aruteludes kerkisid esile küsimused lühi- ja suurvormidest, huvitavast uudsusest ja kõnekast traditsionaalsusest. See, mis tundub aga kellelegi uus või iganenud, peegeldub eelkõige läbi eelnevate kogemuste. Paratamatult mõjutavad valikuid nii kunstiloomes kui žüriitöös ka põlvkonnaküsimused. Eelnevad kogemused on kompetentsuse jaoks olulised – need annavad hindamisele laiahaardelisuse. Samas on aga oht, et värskelt tantsumaastikul tegutsev kunstnik on oma värskusest (või teadlikult valitud kaasaegse kunstikeele enneolematusest) pimestatud ega näe pikaajaliselt tegutsenud loomeinimeste kunstilise väljenduse väärtust. Neid karisid püüdsime sihikindlalt oma teel vältida ning vaadelda igat lavastust läbi mitmetahulise prisma. Kokkuvõttes sünnivad žürii otsused alati paljude erinevate vaadete ja kogemuste kohtumispunktis. Need ei ole lõplikud tõed ega absoluutne mõõdupuu, vaid ühe konkreetse koosseisu aus ja demokraatlik koondvaade. Just seetõttu jäävad arutelud alati elavaks – ja vahel ka tuliseks –, mis ongi elujõulise kunstivälja tunnus.
[1]„…millise kooliastme tööd on lubatud või kuidas suhtuda teatriauhindadele nomineerimisel huviharidusse. Põhjusi mitte tähelepanu osutada leiab alati, kuid kuidas oleks võimalik ka vastupidine? (…) Ühest küljest võib öelda, et see on igaühe enda valik, kas ta töötab tasustatult või tasuta, ent see tekitab ka mitmeid laiemaid küsimusi. (…) Võime oma tööd armastada palju tahes, kuid seisame selle eest, et ükski töö – sealhulgas tantsija või etendaja oma – ei pea jääma tasuta. Kui tunnustame lavastusi, mille loomisel osalejad ei saa oma töö eest palka, siis jõuame küsimuseni, kas me ei normaliseeri sellega olukorda, kus loometöö võibki jääda tasustamata.“
Hütt, H. ja Kuuspu, K. (2026). Etenduskunsti auhinna žürii liikmena kõigest, mis südamel. Sirp, 27. märts.
