29. aprillil tähistatakse rahvusvahelist tantsupäeva. Seekordse tantsupäeva läkituse on kirjutanud Kanada koreograaf Crystal Pite. Pite on 35-aastase kogemusega tantsukunstnik, endine Briti Columbia balletitrupi ja William Forsythe’i Frankfurdi balletitrupi liige, kes on loonud lavastusi nii Inglise Kuninglikule Balletile, Hollandi Tantsuteatrile, Pariisi Rahvusooperi Balletile kui ka Kanada Rahvusballetile. Samuti asutas Pite 2002. aastal tantsu- ja teatrikompanii Kidd Pivot, mis on pälvinud laialdast tunnustust nii Kanadas kui ka mujal maailmas.
Crystal Pite: “Inimesed liiguvad – meie käed sirutuvad välja, põlved annavad järele, pead noogutavad, rinnakorvid vajuvad sisse, seljad kõverduvad, me hüppame, kehitame õlgu, pigistame käsi rusikasse, tõstame üksteist üles ja tõukame üksteist eemale. See on sama palju keel, kui see on tegevus. Just seda räägib keha vajadusest, lüüasaamisest, julgusest, meeleheitest, ihast, rõõmust, ambivalentsusest, frustratsioonist, armastusest. Need pildid heiastuvad meie mõtteis tähendusega, sest oleme neid oma kehaga nii ehedalt tundnud – meid on liigutatud.
Me oleme tantsijad, me kõik. Elu liigutab meid, elu tantsib meid. Tants, kaduv nagu hingetõmme, kindel nagu luu, on meist tehtud. Me kujundame ruumi. Me kirjutame oma kehadega sõnatus keeles, mida mõistetakse sügavuti. Tantsides pühitseme ruumi enda sees ja ümber.
Nagu elu, loob ja hävitab tants end igal hetkel. Nagu armastus, ületab see mõistuse piirid.
Mulle meeldib mõelda kehast kui asukohast; kohast, kus olemist hoitakse ja vormitakse. Kui me tantsime, oleme sügavuti haaratud kehas olemisse.
Kirjutan seda 2026. aasta alguses, mil meie maailmas ei paista tulevat lõppu rõhumisele, murrangutele ja kannatustele. Iga päev, kui oleme tunnistajaks õudustele, mida suudavad inimesed teineteisele teha, ja võimumehhanismidele, mis rahastavad ja õhutavad kirjeldamatut vägivalda nii inimeste kui ka planeedi vastu, tundub tants lihtsakoelise ja kasutu vastusena. On keeruline ette kujutada, mida saaks tantsukunstnik teha maailmas, mis vajab radikaalset muutust ja tervenemist.
Ja ometi – kunst, nagu lootuski, on armastuse vorm. Jäädes rüvetuste ees vankumatult loovaks, on kunst nagu lahusti lupjuvale meelele ja palsam selle tervendamiseks. Kunst on kui anum, mis hoiab meid ajal, mil maadleme ühiselt suurte küsimustega ja teeme seda teisiti kui uudised, dokumendid ja haridus, arvamused ja sotsiaalmeedia, aktivism ja protestid, ilma et läheksime nendega vastuollu.
Loovuse kaudu kogume vastupanujõudu ja lootust väikestest julguse-, uudishimu-, lahkuse- ja koostööhetkedest. Tantsus ja tantsuloomes leiame tõestust, et inimkond on rohkemat kui meie viimane ja südantlõhestav ülemaailmne läbikukkumine.
Aga tants ei vaja õigustust ega selgitust. See on meist tehtud, kuid ei võlgne meile midagi. See vajab üksnes keha, mis on valmis. Sellest lähtudes suudab tants tõlkida sõnulseletamatut, toimida kui vahendaja meie ja tundmatu vahel.
Meid liigutavad need haihtuvad ilu jäljed. Ja kui me kehastame korraga nii tantsu kui ka selle kadumist, meenub meile meie kaduvus. Samas, kui olla tähelepanelik, annab tants meile aeg-ajalt ka võimaluse heita pilgu oma hinge.”
Läkituse tõlkis Eesti Teatri Agentuur.
