Kaili jäi pimedaks 24‑aastaselt diabeedi tagajärjel. Pimedana elatud aastate jooksul on ta tegutsenud käsitöölisena, toppides lambavillast patju, hoidnud lapsi, proovinud kätt kogemusnõustajana ning töötanud pimegiidina Teaduskeskuse Ahhaa näitusel “Dialoog pimeduses”. Praegu tegutseb Kaili Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühingus juhatuse liikmena. Kui ta veel nägi, meeldis Kailile väga joonistada. Nüüd, kui ta joonistamiskirge enam rakendada ei saa, kirjutab ta pildid tekstidesse.
Täna on tantsutund. Väljas sajab lörtsi, maailm pladiseb ja möirgab. Ah, kuidas ei viitsi, ei taha, ei raatsi soojast kodust õue minna. Ent täna on tantsutund. Vean jope selga, tõmban saapad jalga, panen koera rakmeisse ja sulgen oma selja taga koduukse. Kontrollin hoolega, et uks ikka kindlasti lukku saaks.
Õues piitsutab märg lumi vastu nägu. See sulab juustel ja niriseb otsekui higi üle lauba põskedele. Prrr. Niiske jahedus poeb riiete alla, naha alla, peaaegu südameni välja. Teen kiirkõndi ja mõtlen, et varsti saan koju tagasi, käin kähku trennis ära ja siis olen jälle oma soojas pesas. “Dalii, otsi trepp, otsi trepp üles, lähme ukse juurde!” loen koerale käsklusi üksteise järel ette. Astun trepist üles. Veel enne, kui ukse avan, tilgub räästast eriti palju vett krae vahele. Võdistan õlgu. Seisan trepimademel ja avan ukse. Mulle õhkab vastu soojus ja lahke meel. Mind ootavad ees rõõmsate nägude ja elevil häältega tantsutunnis osalejad. Tuju muutub hetkega rõõmsamaks. Vihm ja lörts jäid seljataha, ees ootab midagi ägedat.
Seisan koos teistega ringis. Juhendaja õpetussõnade saatel liigutan oma keha. Ma kujutlen, et olen vetikas, kes vaikselt loksuvas, soojas merevees heljub. Mu keha naudib liikumist. Mu meel ja mõtted on kerged, unelevad. Tasa tiksub kõlarites meloodia. Sulatan oma mõtted, meele ja keha muusikasse. Mis sest, et ma ei näe, aga tunnen vajadust sulgeda silmad. Veel mõned sammud, natuke kogu grupiga ühist liikumist. Kuulatan, tunnetan, tajun inimesi enese ümber. Tantsuõpetaja ütleb, et näidake, kuidas te kõnnite šokolaadi, liiva, mee sees. Kõike seda muidugi mitte üheaegselt, ikka kordamööda. Panen end vaimus meesse. Tunnetan, kuidas mesi kleepub ümber mu jalgade, käte, segab kiirustamist ja hoiab tagasi mu liigutusi. Raputan käsi ja jalgu, nühin jalataldu vastu maad, tõmban käsi vedelast meest läbi.
Ja siis uus ülesanne: “Sa oled rannas, kõnnid tulisel liival…” Korrapealt olen ma meest väljas ja alustan liikumist päikesepalaval liival. Jalad vajuvad liiva, tuline jalgealune kõrvetab. Tipin lühikeste sammudega mööda täiesti normaalse temperatuuriga laudpõrandat, ent tunnen ikkagi taldade all tulise liiva kõrvetust. Hakkab soe, isegi pisut palav. Liigume ümber üksteise, koos ja eraldi.
Järgmine ülesanne. Leida paariline ja liikuda koos temaga. Tajuda oma kaaslase liigutusi, tunnetada teda. Vahepeal istume koos juhendajaga põrandal mattidel ringis. Jagame omavahel mõtteid, mis meile liikudes end ilmutanud on. Peame ühiselt plaani, kuidas üht või teist sammu paremaks, mugavamaks või ka teistmoodi saaks teha. Teeme ettepanekuid, räägime läbi probleemsemad punktid. Püüame üheskoos küsimustele vastuseid leida. Aeg lendab nõnda kärmelt, nagu oleksime alles äsja uksest sisse astunud. Aga veedetud on meie elust juba kolm imelist tundi. Mõtisklen: küll on tore, et ühel ilusal päeval tegime algust ühe imeväärse ettevõtmisega.
Lugu algas 2019. aastal, kui Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu juhatuse liige Kaili Mikk külastas Pärnu Pimedate Ühingut. Seal sattus ta nägema Margus Oopkauba juhendatavat näiteringi, kus 75+ nägemispuudega daamid laulsid, tantsisid ja tegid proovi suure innuga. See vaatepilt inspireeris Kailit nii väga, et ta haaras Margusel nööbist ja uuris, kas too oleks nõus juhendama ka tartlasi. Margus nõustus ning nii sai näitering alguse.
Tartus alustati Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu saalis. Esimesed osalejad olid kuuest inimesest koosnev seltskond – kolm pimedat ja kolm vaegnägijat. Harjutati Margus Oopkauba lühinäidendit eesmärgiga esineda 2020. aasta Puuetega Inimeste Kultuurifestivalil Haapsalus. Proovid edenesid jõudsalt, kuni koroonapandeemia kõik katki lõikas ning ka festival ära jäi.
Kui elu taas lahti läks, hakkas Kaili otsima uusi tegutsemisvõimalusi. Margus ei saanud Pärnust enam Tartusse sõita, mistõttu tuli leida uus tee. Kaili pöördus teatri Must Kast poole ning nende näitlejad Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ja Laura Niils tegid trupile mitmeid töötubasid. Harjutati diktsiooni, väljendusoskust, helide kasutamist ja liikumist. Ent ka see koostöö jäi ajapuuduse tõttu ajutiseks.
Aasta hiljem viis juhus Kaili kokku Jaanika Juhansoniga, Põhja-Eesti Pimedate Ühingu näitetrupi Terateater juhendajaga. Hubases kohvikus peetud pikk vestlus tõi kindlustunde, et näitetöö peab Tartus jätkuma. Nii kasvas Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu näiteringist välja uus üksus – Pimedate ja Vaegnägijate Harrastusteater, Terateatri sõsarteater, Lõunatera.
Lõunatera viitab üht servapidi Terateatrile ja teist äärt mööda Lõuna-Eesti kandile. Kailist sai Lõunatera jaoks tegevjuht ja Jaanika hakkas tartlastega tööle juhendajana. Jaanika kaasas liikumisõpetaja Johhanna Anett Toomel-Heile, kes hakkas Lõunateralistele liikumist looma.
Lõunatera rahvale näis alguses kõik nii uus ja huvitav, ent natukene oli ka segadust. Aktiivsemalt hakati tegutsema 2024. aasta oktoobrikuus. Ühiselt mõeldi koos juhendaja Jaanikaga läbi, mida üldse tegema hakatakse. Jaanika soov oli ühiselt luua kõik, mis esitamisele tuleb. Nii palus ta kõigil trupiliikmetel panna kirja lugusid, mis kellelgi elus ette on tulnud.
Mõeldud-tehtud. Sõelale jäi neli erinevat lugu. Iga lugu oli kellegi isiklikust varasalvest, ent igas loos oli roll kõigil trupiliikmetel. Loomeprotsess oli põnev ja lõbus. Natuke oli ka sündimisvalu. Küll läksid sõnad sassi ja ütlemisjärjekord ka. Ent ind oma näitlemisoskusi ja tegutsemistahet proovile panna, oli ütlemata suur. Nagu eelpool mainitud, kaasas Jaanika näiteringi juhendamisse Johhanna, kes hakkas trupiliikmeid liikumisega proovile panema.
Ega see kõik nii iseenesest ei käinud ka. Johhanna oli esialgu ettevaatlik, sest tal puudus kogemus töötada pimedate inimestega. Pimedad olid omakorda veidi ebalevad, sest nad ei teadnud, mida tantsuõpetaja neilt ootab või näha tahab. Ent peale esimest omavahelist kohtumist olid kõik hirmud, ettevaatlikkus ja ebalus kadunud. Esimese kokkusaamise lõpus tundsid kõik end nõnda, nagu poleks nad oma elus muud teinudki kui ühiselt koos toimetanud ja tegutsenud.
Algas töö. Esimesed sammud, tantsulised liigutused, katsetused. Üheskoos prooviti ja mängiti läbi suur hulk tantsusamme, liikumis- ja helilisi harjutusi. Kõik oli nii põnev, uus ja värskendav. Lõunatera trupi liikmed olid innukad ja julged. Liikumisproovid aitasid pimedatel ja vaegnägijatel üha selgemini tunnetada nii iseennast kui ka oma lavapartnerite kohalolu, tajuda liigutusi ja mõista ühist hingamist, ruumi ja aega.
Kui proovid proovitud ja tantsuharjutused selged, sai valmis üks imeline etteaste. Lavaline tegevus jagunes kaheks osaks. Esimene pool oli tantsuline, koreograafiline liikumine, mis ajendus kevadest, loodusest, armastusest ja rõõmust. Rõõm ühisest koosolemisest ja sellest sündinud lavaloost julgustas ja ergutas iga rühmaliiget. Teine pool lavastusest oli sõnaline, mille näitetrupp oma kogemuste põhjal kokku oli sobitanud ja ühtseks põimikuks sidunud.
Oma esimesed avaliku esinemise ristsed sai Lõunatera trupp 17. mail 2025, mil esineti oma sõprade, tuttavate ja sugulaste ees. Veel käidi Tallinnas festivalil Erisuste Erinevused, kus anti samuti üks etendus. Ent toonase lavašõu esinemiste hulk sellega justkui piirduski. Jaanika Juhanson siirdus teisele tööle, näitlejadki võtsid suvest, mida võtta andis. Tüki aega oli Lõunatera tegemistes pisukest ebalust tunda. Polnud selge, kas ja kuidas pimedate ja vaegnägijate harrastusteater Lõunatera jätkata saab.
Ent ega asjast asja muidu saa, kui asjal sarvist kinni ei haara. Mõned läbirääkimised, nõupidamised, uurimistööd ja lõpuks tuldi taas kokku. Nüüd alustati ühe mahukama liikumiskavaga. Nõnda, nagu esimese liikumiskava puhul, hakati ühiselt looma midagi, mis kõnetaks nii tantsijaid endid kui ka publikut.
Miks me küll seda teeme, võiks ju küsida. Vahel seda meilt küsitaksegi. Küsitakse veel, kuidas me seda teeme ja kas me ei karda kukkuda või kuidas me teame, kus lavakaaslane on.
Miks me seda teeme? Vastuse annavad trupiliikmed ise: näiteringis osalemine annab julgust, enesekindlust ja tõstab tuju; saab suhelda ja kodust välja; motiveerib end liigutama mõtestatult, paneb keskenduma ja märkama teisi enda ümber, end teistega koos ruumis seostama ja ühist liikumist tajuma; annab mõtlemisainet iseendale, mida ja miks ma teen, kuidas end ümbritsevaga seon ja seostan; on lihtsalt ääretult huvitav ja tore; kui oled kord niisuguses projektis osalenud, siis ilma enam ei saagi; kui kord on alustatud, siis ikka rõõmuga edasi.
Eks neid tundmusi ja mõtteid ole veel, miks me seda teeme. Üldiselt võiks öelda, et tahame tunda rõõmu tegutsemisest, elust ja inimestest, rõõmu iseendast. Ja kui meel läheb nukraks, tuleb tegutseda – tantsida, laulda, sõpradega koos luua.
Kes teab, mis värvi on valge? Vastuseid otsime koos, kui etendub Lõunatera ja Lemoot kompanii ühine liikumislavastus “Mis värvi on valge”. Mänguline ja tunnetuslik lavastus avab ruumi erinevatele tajumisviisidele, pakkudes võimalust kogeda liikumist väljaspool nägemist ning ümber mõtestada tantsukunsti olemust. Laval on Lõunatera trupp koosseisus: Kaili Mikk, Taivo Mikk, Gerli Kangur, Veronika Sõstar, Maila Maisväli ja Ellen Kavald. Koosloomist juhib Johhanna Anett Toomel-Heile ning õhustikku loovad Helle Mari Toomel, Karl August Wiker ja Mari-Riin Paavo. Etendused 9. ja 10. mail Tartu Uue Teatri väikeses saalis ning 21. mail festivalil Erisuste Erinevused Kanuti Gildi Saalis.
