Maarja Eliisabet Roosalu on tantsuõpetaja, koreograaf ja tantsija. Tantsuõpetajana töötab ta igas vanuses tantsijatega D7 Tantsukoolis Tallinnas ja T-Stuudios Haapsalus. Maarja Eliisabet on omandanud BFM-is koreograafia bakalaureuse- ja nüüdismeedia magistrikraadi, kuid tema süda ja fookus kuuluvad hetkel tantsule. Ta on täiendanud end erinevates stiilides nii Eestis kui välismaal (Saksamaal, Itaalias, USAs, Taanis jm). Maarja Eliisabet on kunstiline juht Orbit Dance Collective’is, kus tal tuli 2023. aastal välja lavastus “Kompositsioonid”. Tantsija ja koreograafina on Maarja Eliisabet kaasa teinud erinevates projektides nii suurtel kui väikestel lavadel üle Eesti.
Mis on sinu eesmärk, õpetades tantsu selles vanuses õppijatele?
Minu kogemuses on 30–50-aastaste tantsijate seas väga palju neid, kes on kunagi varem, näiteks lapsena, tegelenud tantsimisega, aga siis on elu neid nii töö kui hobide mõttes mujale viinud ja nüüd on nad tagasi tantsu juurde jõudnud. Neist tantsijatest õhkub entusiasmi ja liikumisrõõmu, kuid üsna selgelt joonistuvad välja ka õpilaste isiklikud eesmärgid. Mõni soovib lavale minna ja just see sütitab teda, teine naudibki ilma esinemise pingeta trennis käimist ja rahulikult uute asjade õppimist. Minu tundide suund on pigem sinna teise eesmärgi lähedale, st viin läbi avatud tunde, millega võib igaüks iga kell liituda. Õpetajana planeerin nii ühe tunni, kuu kui aasta selliselt, et pidevalt käijatel oleks põnev, aga uuel liitujal oleks lihtne kaasa tulla.
Tunde planeerides ja andes lähtun väga lihtsast põhimõttest – täiskasvanu, kes on tulnud tantsutundi, on leidnud oma töö, pere ja muude kohustuste kõrvalt aega ja raha, et võtta nädalas korra või kaks aega iseendale ja seda tuleb tähistada. See tähendab, et minu ülesanne õpetajana on luua turvaline keskkond õppimiseks, mõnus omavaheline suhtlus nii minu kui teiste osalejatega ja tantsutrenn, kus saaks midagi uut õppida, mõnusalt liikuda ja eelkõige elu nautida.
Mis on sellele vanusele sobiv tunnisisu? Mis peaks tunnis kindlasti olema, mis kindlasti ei tohiks olla?
Täiskasvanud (hobi)tantsija tahab tantsida! Tunni soojendus ja harjutustik võiksid toetada hetkel õpitavat tantsu. Ühest küljest on see hea võimalus rahulikult õppida uusi tehnilisi elemente, mida hiljem tantsus teeme, aga ka erinevat dünaamikat või kontseptsioone, mis meile parasjagu asjakohased on. Kaasaegne tants annab võimaluse väga mitmekülgselt areneda, erinevaid mõtteid mõelda, lugusid rääkida ja emotsioone väljendada ning täiskasvanul on neid põnev uurida ja avada. Minu kogemusel meeldib selles vanuses tantsijale omas tempos harjutada – näiteks kui õpime uusi liigutusi üle saali, ei ole meil ühtset tempot. Eriti oluliseks pean seda põrandatehnika elementide tutvustamisel, et keegi endale kiirustades liiga ei teeks. Samas tempos oleme soojenduse ajal, et kõik ühele lainele saaks, ning muidugi peame lõpuks kõik üheskoos muusikaga ühilduma tantsukava õppides.
Minu lemmiklause trenni, eriti täiskasvanute trenni, andes on: “Kas kellelgi on küsimusi?” Enamasti on. Täiskasvanule meeldib kaasa mõelda ja ta mõtleb kompleksselt, aga tema eriala ei ole tants. Seega on nendega väga huvitav ka tantsuga seotud kontseptsioone arutada ja seletada ning siis teise eriala inimese vastukaja ja mõtteid kuulda.
Milline on tunni sobiv pikkus ja ülesehitus? Milliseid õpetamismeetodeid kasutad?
Mina olen andnud nii 60- kui 90-minutilisi trenne ning tundub, et need mõlemad meeldivad ja sobivad täiskasvanutele, kes ei soovi liigset ajakulu, aga samas ei väsi nii kiirelt kui laps. Vahel meeldibki minu õpilastele just pikemalt teha ja harjutustele või tegevustele keskenduda. Sellist võimalust pakub näiteks 90-minutiline tund. Hobitantsija, kellega mina tegelen, enamasti pikemat tundi regulaarselt ei soovi. Nagu ka eespool mainitud, meeldib täiskasvanule kaasa mõelda ja üldiselt on ta valmis turvalises keskkonnas igasugu asju proovima. Täiskasvanute trenni puhul tuleb meeles pidada õpilaste eripärasid ning erinevat tausta, mis võib mõjutada rohkem kui noorte puhul. Kes on lapsena trennis väga pingutanud, tahab ka praegu pingutada, mõni teine teeb aga täitsa elu esimesi tantsusamme ja läheneb asjale ettevaatlikult. Hobitantsija soovib, et õpetaja tantsiks kaasa ja oleks võimalus “spikerdada”. Samas, kui ma vahel saan ettetantsimise asemel vaadata, näen täiel rinnal sisseelamist ja tantsu nautimist. Läheb, kuidas läheb, tantsija on hingega asja juures!
Kirjelda, millised nad on! Mis on neile kerge/raske/jõukohane/eakohane? Millised nad on oma arengus füüsiliselt, emotsionaalselt, sotsiaalselt? Mis on olulised tähelepanekud, millest lähtuda või mida peaks neid õpetades teadma?
Minu jaoks on alati huvitav näha, kuidas tihti on uusi asju õpetades nii, et alguses vaatavad õpilased hästi murelikult ja lähenevad asjale väga ettevaatlikult, aga kui lõpuks tegemiseks läheb, on tegelikult kõik nii ilusti ja hästi. Täiskasvanu ei viska ennast suvaliselt põrandale, vaid hoiab oma keha, aga aja jooksul näen ma alati, kuidas need alalhoidlikud kehad muutuvad julgeks ja tugevaks, kuidas liikumine muutub pehmeks ja sujuvaks ning tantsijad elavad igasse tantsu ka emotsionaalselt sisse.
Kui ma mõtlen oma trennide peale, siis tuleb mulle alati esimesena silme ette see, et kõik on tunnis rõõmsad. Ka siis, kui materjal on raske, on tantsijad heatujulised, muhelevad omavahel ja teevad minuga nalja. Neile meeldib hea muusika ja mul on tunne, et minu trenni ongi sattunud inimesed, kellele meeldib oma maailmapilti avardada. Nad huvituvad nii minu kui teiste mõtetest ja neile meeldib kaasa mõelda.
Füüsiliselt on selles vanuses tantsijad väga erinevad, olenevalt nende varasemast füüsilisest koormusest, vigastustest või üldisest suhtest liikumise ja tantsuga. Tunnis tuleb tihti leida kuldseid keskteid või pakkuda erineva raskusastmega variante. Väga raskeid uusi asju algaja tantsija pelgab, aga järk-järgult raskemaid asju talle õppida meeldib.
Täiskasvanud tantsija ei pruugi tulla trenni südamesõpru otsima, aga võib need siiski sealt leida. Isegi tuttavaga meeldib talle natuke juttu puhuda ning trenni puhkehetkel või peale trenni lobiseda. Täiskasvanu suhtleb tihti kas kolleegide või pere ja sõpradega, seega on trennid ka neile võimaluseks uute inimestega tutvuda ja teiste vaatenurkade alt maailma näha.
Milline on selles vanuses õppijate jaoks õpetaja roll?
Õpetaja on eelkõige mõnus inimene. Ma ei taha öelda, et sõber, sest kõik ei otsi omale trennist uusi sõpru ning me ei ole sunnitud üksteisele oma eraelusid avama, aga tunni atmosfäär peab kindlasti olema sõbralik. Õpetaja peab olema professionaal ja oskama oma teadmisi selgelt väljendada, aga samas tahab õpilane temaga suhestuda ja vabalt suhelda.
Mina annan täiskasvanutele avatud tunde, mis tähendab, et igaüks võib ükskõik millal sisse astuda. Seega on õpetaja see, kes esimesest tunnist saati (olgu see septembris, jaanuaris või keset märtsikuud) tekitab turvalise keskkonna ja inspireeriva õhkkonna.
Milline on neile sobiv õpetamise ja õppimise keskkond?
Pingevaba ja turvaline. Tantsutrenn peab olema mõnus ajaveetmise viis, kus on nii lõbu kui väljakutset. Nagu igale vanusele, on ka nendele tantsijatele oluline, et tunnis oleks huvitav ja väljakutset pakkuv, kuid mitte üle pea kasvav pinge midagi selgeks saada. Tund peab olema positiivse energia ja õhkkonnaga, et tantsija lahkuks tunnist hea tujuga. Mõnele häbelikumale täiskasvanule meeldib, kui on võimalik natuke teiste vahele “ära kaduda” ja suuremas grupis on tal seda võimalik teha. Väiksemas grupis on tantsijad jällegi julgemad proovima ja küsima, sest tekib mõnus otsene suhtlus. Õpetajana arvestan ma sellega, et tantsijad on väga erineva taustaga ja nii mõnigi täiskasvanu on kogenud lapsena trenni, kus kurjustatakse.
Kuidas annad sellises vanuses õppijatele tagasisidet, kas ja kui oluline see neile on? Kuidas arutlete-reflekteerite tegevuse-tehtu üle?
Mäletan, kuidas ma mõned aastad tagasi täiskasvanute tunde väga pelgasin, eriti kui õpilased olid minust vanemad. Sest kuidas ma neile ütlen, et kuule, siin sul läks valesti, kui ma olen terve elu õppinud, et vanemaid inimesi tuleb austada. Nüüdseks on juures nii vanust kui kogemust ja näen, kui oluline on tagasiside igas vanuses tantsijale. Eriti meeldib õpilasele olla positiivselt märgatud, olgu selleks kasvõi väike “Just nii!” harjutust tehes või tantsides.
Õpetajana annan alati hea meelega tagasisidet individuaalselt, näiteks tantsija küsimusele, aga täiskasvanud tantsijate puhul eelistan pigem kollektiivset tagasisidestamist. Proovin tagasisidestada pigem soovituste kaudu, et julgustada õpilast katsetama.
Täiskasvanud tantsija tahab reflekteerida ja arutada, ta tahab küsida ja kaasa mõelda. See on minu arvates võrreldes noortega erinev – noori peab vahel “petma” kaasa mõtlema ja arutlema, täiskasvanu teeb seda loomulikult. Kui vaatan tantsu koreograafi pilguga ning annan tagasisidet kvaliteetide ja detailide kohta või seletan, kuidas ühest liigutusest teise jõuda, siis täiskasvanud tantsija võtab infot mingi teise nurga alt ja otsib vastust enda küsimustele. Mu lemmikküsimus siiani on olnud “Kuidas ma seda liigutust nii teen, et ma nii David Guetta välja ei näeks?”
Miks sa teed sellises vanuses õppijatega tööd? Mis sind inspireerib, kuidas ühtlasi julgustad ka teisi seda tegema? Millist suuremat eesmärki selles töös näed?
Mulle on oluline, et kõik, kes soovivad, saaksid tegeleda hobiga, mis neid sütitab, ja eriti tore on ju see, kui selleks hobiks on tants. Täiskasvanute pealt näen, kui mitmekülgne on tants nii kunsti kui spordina ja millist rõõmu toob kasvõi korra nädalas enda eest vaimselt ja füüsiliselt hoolitsemine. Tundub nii argine, isegi labane mõte, aga see on tõesti mu töö eesmärk – rõõm. Täiskasvanud hobitantsijate juures on alati hea meelde tuletada, et me ei päästa trennis elusid, me ei tegele maailma rahu loomisega ega millegi “suurega”, aga see väike rõõm meie päevas, nädalas või elus muutub ajapikku suureks. Inimene, kes leiab aega enda huvidega tegeleda, täidab oma tassi ja siis saavad nad omakorda teiste tasse täita. See tund aega, mis inimesed leiavad endale pühendamiseks, on väike asi, aga see loob ruumi suurematele asjadele.
Mind inspireerivad minu õpilased, kes tulevad kokku igasugustelt elualadelt ja näevad maailma hoopis teise prisma läbi kui mina või kõrval olev tantsija. Mulle meeldib näha, kuidas trenn loob sõprusi ja see hea tuju, mis tunnis tekib, levib kaugemale. See jagatud rõõm, mida tunnis ühiselt kogeme, läheb iga õpilasega kaasa ning nemad jagavad seda omakorda edasi.
