Aare Rander on vabakutseline Kalevipoeg, kellele annavad leiva lauale kehatöö- ja tantsutunnid seenioridega Helsingi rahvaülikoolis ning “leivapealseid maitseelamusi” pakuvad loomeprojektid, tööd külalisõppejõuna ja tantsukriitikuna. Artiklite kirjutamisega tegi Aare algust 2019. aastal ning neid on avaldatud nii Teater. Muusika. Kinos, Sirbis, Teatrielus kui ka Postimehes. Vabakutselisus on Aare teadlik valik, mis annab talle võimaluse veeta pikka aega oma juurte juures Saaremaal: sõrmed mullas toimetamine on kui hingeteraapia ning looduse lähedust ei asenda miski.
Lavaelu on ta nautinud statistina Estonia teatris, laulja-tantsijana Kuopio Linnateatris, vabakutselise tantsijana kaasaegsel tantsumaastikul (sh Sari Hannula ”Ryppyiset pakarat”, Mark Taylor “Korsaar”, Hanna Pohjola ”Käpyjä ja kiviä”) ning Viljandi ja Tallinna tantsutudengite diplomilavastustes. Koreograafialoomest on talle enim hinge jäänud “Röntuska” (Kuopio, 1995), ”The Breathe to the Neck” (Bomba Festivals, Nurmes, 1999), “SeReNa:n kylmä kylpy” (Kuopio, 2000), aga ka põnevad koostööd koreograaf-liikumisjuhina teatrites (Tallinna Linnateater, Kuopio Linnateater, Rakvere Teater, Kuressaare Teater, Varius). Õpetajakutsumus tõi Aare tantsumaastikule ja see hoiab teda seal katkematult aastast 1989. Huvihariduses on Aare õpetajana olnud seotud mitmete rahvatantsurühmade ja tantsukoolidega Soomes ja nüüd juba tegevuse lõpetanud Fine5 Tantsukoolis, Pro Dance Centeris Tallinnas ning endaloodud Tanssistudio Liikes Espoos. Tantsutudengeid on ta professionaalsele teele juhendanud Kuopio Konservatooriumis, Viljandi kultuuriakadeemias, Turu konservatooriumis, Tallinna Ülikoolis ning teatritudengeid Kesk-Põhjamaa Polütehnikumis, Viljandi kultuuriakadeemias ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
Mis on sinu eesmärk, õpetades tantsu selles vanuses õppijatele?
Mul ei ole üht kindlat eesmärki, sest tundides osalevad väga erineva taustaga inimesed: on neid, kelle jaoks tants on olnud eluaegne harrastus; neid, kes tantsisid nooruses, kuid on vahepeal pausi pidanud; ning ka neid, kes soovivad sellega tegeleda alles nüüd, pensionieas, otsides uusi väljundeid. Samuti on osalejate seas näiteks endine iluuisutaja ja kergejõustikutreener. Püüan lähtuda õppijatest, nende kogemustest ja motivatsioonidest ning ennekõike vananemisega seonduvatest „ettekirjutustest“. Elukvaliteedi hoidmine läbi liigeste ja lihaste heaolu ning mälutreeningu on olulised aspektid töös seenioritega. Soovin, et erinevate eesmärkideni jõuaksime pingevabas ja elujaatavas c’est la vie õhkkonnas.
Osale on isiklik eesmärk tantsualane, osale hoopis tore harrastus sotsiaalseks läbikäimiseks ja uute tutvuste loomiseks. Minu eesmärk on olla võimalikult avatud, võtta arvesse erinevaid lähtekohti ja planeerida tunnid/kursused nii, et igaüks võiks soovi korral liituda ning tunneks, et see, mis me teeme, pakub talle nii emotsionaalset kui füüsilist rahulolu. Kõik algab ühisest ruumist ja sellest, milliste energiatega me selle täidame. Oluline on kujundada turvaliselt toetav õpikeskkond, kus väärtustatakse meeldivat omavahelist suhtlust ning kus on võimalus õppida midagi uut. Teineteist toetav ja kokkuhoidev õhustik annab eeldused positiivsetele õnnestumistele ja ebaõnnestumistele. Viimati mainitu on oluline, sest vanasõnagi ütleb, et vigadest õpitakse. See, kuhu suunas õppimine toimub, on kogemuslik: oma keha kaudu ja läbi avatud mõttevahetuse. Nii tantsu- kui kehatöötreeningus proovin jõuda kehalise mõtlemiseni, mis ei ole sama kui kehaline kasvatus. Teadlikkus oma füüsise võimekusest, selle avardamine ja piiride tunnetamine algab kohalolust: mida-miks-kuidas on justkui igasuguse tegevuse lähtepunkt.
Kerge huumoriga mõtlen, et ma ei ole õpetaja, vaid sotsiaaltöötaja, kelle ülesandeks on inimesi aidata. Kuldset keskteed erinevate eesmärkide vahel ei ole olemas, kuid on äärmiselt motiveeriv proovida pääseda sellele lähedale: slaalomsõit erinevate ootuste ja lootuste ning kinnistunud ettekujutuste ja väljakujunenud arusaamade vahel. Eakate puhul tuleb nendesse „verstapostidesse“ suhtuda suure empaatiaga, mõnest postist on arukam kaarega mööda sõita, mõnd aga kindlasti kõigutada. Kuna rahvuslike tantsude õpetamisel põhinevate seenioritantsu ja moderntantsu kursuste tõttu on mul antud hetkel rohkem kokkupuudet eakate kehatöö ja dünaamilise liikuvustreeninguga, siis olen oma õpetamisprotsessides täheldanud liikumist üha enam somaatilisemate lähenemiste juurde. Õpitav kinnistub üksnes läbi kogemuse ning õpetaja roll on luua nende tundmuste ja kogemuste kujunemisele nii vaimsel kui füüsilisel tasandil parimad võimalikud eeldused. Siit liigub mõte uuele trendikale ametile – sisulooja. Vahe on selles, et tantsuõppes toimub see töö vahetult – siin ja koos. Rühmatunni võluks on koosavastamise rõõm. Trendisõna „elamus“ on tõlgendatav kui emotsionaalselt positiivne kogemus. Parim tund on see, kus õpetaja õpib koos õpilastega, kõik on progressiivses protsessis ja saavad elamuse, mis meid tagasi kokku toob.
Mis on sellele vanusele sobiv tunnisisu? Mis peaks tunnis kindlasti olema, mis kindlasti ei tohiks olla?
Alustan viimasest: mida kindlasti ei tohi olla? Miski, mis viib inimese mõtteni, et see tund jäägu viimaseks. Kehaline vigastus (mis lõpetab tegevuse) või negatiivne emotsioon (mis viib emotsionaalse tõrkeni) on need absoluutsed ei’d ning siinkohal ei ole võimalik õpetaja vastutustundest mööda vaadata. Kindlasti ei tohi olla läbi kinnisideelikult püstitatud tulemuse ega paremushierarhia rajamise sünnitatud võistlusmomenti, mil fookus oma kehast eemaldub. Kindlasti peavad paigas olema sotsiaalsed aspektid, sh see, et kõik tunneksid end võrdväärsena ja samas ka ainulaadsena (kuidas õpilasi innustada-kannustada-parandada nii, et iskilik ja kollektiivne tagasiside oleks igaühe jaoks paigas). Need on ohud, mille vahel tuleb oskuslikult seilata. Kõik muu sõltub juba eelistustest, kogemustest, tõdemustest ja tekkivast sünergiast, mis määravad sobivuse ning selle, kuidas need suhestuvad ajaga – olgu selleks tunniformaadi pikkus, osalejate eluetapid või muu. Pidevas muutumises muutub ka sisu.
Tund võiks olla FUN ehk LÕBUS, kus need sõnad sünnivad inspireerivalt tähtedele tähendusmärke luues. Näiteks FUN kui Fantaasiarikas, Uuriv, Noorendav või Funktsionaalne, Ulakas, Nakkav. LÕBUS kui Loovust toetav, Õppimisele suunatud, Baastehnikaid arendav, Uuriv, Sotsiaalne või kui Lennukas, Õlatunne, Body-Awareness, Uudishimulik, Spontaanne. Aeg-ajalt teengi tundide ettevalmistamisel analoogseid sõnamänge, et leida tunnisisule uusi mõtteid, väljakutseid ja varjundeid.
Need annavad mõnusaid rõhuasetusi, kuid tulles konkreetsemalt selle juurde, mida peaks tunnis kindlasti olema, siis seeniorite puhul tõuseb esile töö füüsisega: liigeste liikuvust, kehahoidu ja lihastoonust stimuleerivad harjutused. Kindlasti ka (aju- ja keha-) mälu ergutavad ülesanded, näiteks muusikateraapilised, kehakoordinatsioonilised või muusikapedagoogilised rütmikaharjutused. Samuti on tunnis aeg tasakaalu harjutamiseks, sest eakate puhul on see vägagi oluline. Nende inimeste põhjal, kellega alustasin üle kahekümne aasta tagasi (toona olid nad 50+), olen täheldanud, et tasakaal hakkab ajapikku halvenema. Eelkõige on see seotud kehatunnetuse muutumisega vananemise käigus. Inimene muutub ettevaatlikumaks, mis kajastub kergesti kehapingena; see omakorda muudab suhte gravitatsiooniga jäigemaks. Tasakaaluharjutused käivadki sageli käsikäes puusa- ja jalaliigeste „õlitamisega“ – tegeleme sellega, kuidas kasutada liigeseid voolava energiaga pidevas mikroliikumises, ilma et need otsiksid jäigalt fikseeritud asendit. Analoogselt vajame ka mõtteväljenduseks „balansseerimisalust“, mis annab väljendusele sidususe.
Oluline on leida oma kehas see, kuidas lihased liigeseid toetavad, millised on erinevad võimalused samadeks liikumisjadade ja -trajektooride teostamiseks, kui süübida erinevate liikumisimpulsside paljude võimalustega vikerkaarde. Oskus kasutada oma keha mitmekülgselt loob uusi võimalusi ning nende rakendamine annab palju juurde jõuvastupidavusele. Võime säilitada lihasjõudu pikema aja jooksul ilma kiire väsimiseta loob ökonoomsuse, mis omakorda pakub eakamate inimeste aeroobse koormustreeningu mõtestamiseks uue vaatenurga. Süvalihaste ja kehahoiu seisukohalt on oluline jõuda kehatunnetuseni, mis suudab eristada lukustatud fikseeritust stabiilsest ja dünaamilisest „lukust“. Liigeste liikuvuse säilitamist ja arendamist pean selles vanusegrupis töötades väga oluliseks, mistõttu olen suundunud üha enam tantsult kehatöö poole. Nii on tundide sisuks eelkõige toetava, ent mõõdukalt nõudliku ja samas aktsepteeriva kehakuvandi kujundamine liikumises. Aeg-ajalt kuulen õpilasi nii õnnestumiste kui ka ebaõnnestumiste puhul kasutamas käibefraasi „liike on lääke“ (liikumine on ravim), millest õhkub elujaatust. See annab märku, et liigume õiges suunas – individuaalsust austava ja enesetunnetust toetava kehatunnetuse poole. Parim tagasiside õpetajale on aga see, kui samad inimesed registreeruvad tundidesse semestrist semestrisse ja aastast aastasse – siis on vorm ja sisu leidnud hea resonantsi.
Milline on tunni sobiv pikkus ja ülesehitus? Milliseid õpetamismeetodeid kasutad?
Õpetamismeetodid käivad tihedalt käsikäes tunni pikkusega, millele tugineb ka tunni ülesehitus. Tunniandjana olen õpetaja rollis, kus tuleb olla paindlik ja lähtuda etteantud raamidest. Tunni kestuse määravad sageli välised tegurid, alates ruumide kättesaadavusest kuni rahaliste võimalusteni. Mitmesuguste finantstoetuste abil toimuvate kursuste puhul ei ole mul tunnitasulise töötajana paraku kuigi suurt võimalust neid tingimusi mõjutada.
Mulle ei meeldi sõna õpetaja. Minu õnneks olengi Soome ühe suurima rahvaülikooli (Helsingin Työväenopisto) kursuseprogrammides valdavalt mainitud kui ohjaaja, mis huvihariduses tähendab juhendajat, teatri- ja filmimaailmas lavastajat ja režissööri ning nõustajat sotsiaaltöö kontekstis. Kõik need eri tööülesanded on tegelikult õpetajatöösse kätketud: juhid, suunad, juhendad, lood, vastutad jne. Lood toimiva struktuuri ja kannad selle eest hoolt vastavalt tingimustele ja võimalustele. Juhendan erineva pikkusega tunniformaate: 45, 60, 75 või 90 minutit ning kuigi mul on isiklikel kogemustel põhinevaid eelistusi, teadvustan, et mitmekesisus tuleb kasuks. Õpilastel on vastavalt vanusele ja isiklikele eelistustele võimalus valida erineva pikkusega tundide vahel ning just nende valikud kujundavad esmalt rühma. See omakorda määrab, kellega tööle hakkan ning kuidas oma kogemusi antud rühmale jõukohaselt ja meelepäraselt kohandan.
Kui rääkida isiklikest õpetajakogemustest, siis olen seenioride rahvatantsutundides sobivaks pikkuseks pidanud 60 minutit (edaspidi 1), moderntantsus 75–90 minutit (2) ning kehatöös 60–90 minutit (3). Väga eakate puhul on aga sobivaim 45-minutiline tund. Olen oma tööpäevad kujundanud nii, et päev algab kehatööga, jätkub tantsuga ning lõpeb taas kehatööga. Sama formaat läbib kaudselt kõiki mu tunde, kuna see on end õigustanud – ma ei soovi olla õpilastele kui kaasreisijatele piloot, kes nende peal katsetab. Samas olen avatud uute maade ja lennutrajektooride turvalisele avastamisele koos nendega. Lend kui liikumine toimub justkui teises ajas – see on võimalus avastada uut, leida erinevusi ja sarnasusi ning vahel kogeda ka turbulentsi. Sel lennul puudub kindel sihtpunkt – on avardav liikumine ja turvaline maandumine, vahel võõrsil, vahel kodusadamas.
- STARDIRADA: kehastumine kui vaimne ja füüsiline ettevalmistus ning soojendus;
- LENDUTÕUS: „tehnika“ ehk konkreetsed tantsusammud tantsudest (1) või moderntantsu treeningsüsteem (2) või liikuvust, lihaselastsust ja -jõudu ühildavad harjutused erinevatele kehapiirkondadele (3);
- KÕRGLEND: „tants ja trall“ ehk sammustikkude kokku seadmine tantsuks (1), erinevatel treeningharjutustel põhinev „koreograafia“ (2), erinevate kehatööharjutuste kombineerimine mitmekülgseks „üldtreeninguks“, mis treenib ka aju, kusjuures õpetab usaldama kehamälu (3);
- MAANDUMINE: konkreetse regiooni või maa tantsu soveldamine teise kultuurikonteksti, ajastusse või muusikasse (1), improvisatsioon tunnis käsitletud materjaliga või venitus-/lõdvestuspõhine funktsionaalne improvisatsioon, mis võib olla nii individuaalne, paaris kui grupis (2), somaatiline oma keha kuulamine tunnis toimunut peegeldades (3).
Nii nagu lennunduses, määrab ka tundides vaheetappide kestuse „ilmastik“. Nagu piloot peab tundma loodusseadusi ja geograafiat – kuigi tänapäeval juhib lendu suurel määral autopiloot ehk tehnika –, nii peavad ka õpilased koos õpetajaga olema teadlikud anatoomiast ja kinesioloogiast. Ühe kindla tantsustiili kodifitseeritud tehnika on seejuures vaid üks võimalik teekond.
Olen oma pedagoogilises töös täheldanud, et mida enam kogemusi aastatega lisandub, seda rohkem soovin jätta ruumi hetkes olemisele ja spontaansusele. Liigne struktuurne ettevalmistus, olgu lennuks või tunniks, ei taga parimat tulemust; selle loob pigem avatus kursimuutustele. Õpetamiskogemus kaalub sageli üles pelgalt akadeemilised õpingud ning just kogemuslikkus aitab õpilasi edasi.
Meetodid, mida oma töös kasutan, on kujunenud nii minu õpingute kui ka tantsija- ja õpetajakogemuse põhjal. Usutavalt ja ausalt saan edasi anda vaid seda, millel on minu enda jaoks positiivne kogemuslik kate. Nii jõuan taas usalduseni: nagu lennureisijad hindavad piloodi lennustaaži, eelistavad ka õpilased kogenud õpetajat, kes ei juhi oma tööd „autopiloodil“.
Kirjelda, millised nad on! Mis on neile kerge/raske/jõukohane/eakohane? Millised nad on oma arengus füüsiliselt, emotsionaalselt, sotsiaalselt? Mis on olulised tähelepanekud, millest lähtuda või mida peaks neid õpetades teadma?
Arvan, et eelnev vastus juba kajastas seda piisavalt. Kui siiski täpsustada, siis on nad toredad – igaüks omamoodi, eri elukogemuste ja vajadustega nii tervise, vaimsuse kui ka sotsiaalsuse poolest. Ega ma muidu nendega ei tegeleks. Neid on palju – viimasel semestril koguni 13 rühma. Just erinevus paistabki selgelt silma, sest tegemist on väljakujunenud isiksustega. Sellega tuleb igapäevaselt arvestada, samamoodi nagu laste ja noorte õpetamisel tuleb pidevalt mõelda, kuidas õpetajana iga õpilase arengut parimal viisil toetada. Lihtsalt eri generatsioonidega töötades muutuvad pedagoogilised võtted.
See, mis vananemisega selgemalt esile kerkib, on inimlikkus. Kõik ei ole muudetav, kõike ei peagi muutma. See on oluline vaatenurk nii õpilaste kui õpetaja jaoks. Inimlikkuse all pean siinkohal eriti silmas eluväärtuste kujunemist ja muutumist. Kui toetuda fenomenoloogia ja tantsuanalüütikute väljenditele, siis on seenioritega tegelemisel fookus muutunud mõtlevalt kehalt (Mabel Elsworth Toddi ja Maxine Sheets-Johnstone’i thinking body) kogemuslikule „elatud“ kehale (Maurice Merleau-Ponty’ ja Sondra Horton Fraleigh’ lived body). Esimese puhul on pedagoogikas oluline liikumise teadlik suunamine kehatunnetuslikule arengule, teise puhul lähtumine kehakogemuslikkusest. Kehateadlikkusel on kaks etappi: „kehaks saamine“ ja „selles olemine“.
Õpetajarollis mõtlen sageli sellele, kuidas luua sildu minevikuga, olgu selleks siis ajaloo tundmine või lähtumine isiklikest kogemustest. Tähendused muutuvad aastate kulgedes ning nii muutub ka see, mis on tähenduslik erinevas vanuseastmes. Siinkohal on vaja vaadata õpetusmeetodeid läbi sotsiaalpedagoogika prisma. Õpetaja peab tundma vanuselisi eripärasusi ja olema aldis toimuvatele muutustele. Probleemiks on see, et kuna tervise- ja sotsiaalvaldkonnas on seeniorluseni jõudmise „verstapostiks“ 65 (n-ö pensioniiga), siis on rahvaülikoolis seenioritele suunatud kursused väga laia vanusevahemikuga, noorest pensionärist väga eakani. Selle üle peaksid „linnavalitsuse härrad“ mõtlema. Viimasel semestril oli seenioride rühma noorim 65 ja vanim 87. Veel aasta tagasi oli ühes rühmas nooruslik 91aastane. See nõuab juhendajalt valvsust ja tunnisisu kohandamist väga laias variatiivsuses. Vanus ei ole number, me kõik vananeme, erineval moel, erinevates etappides, erineval ajal ning sellest johtuvalt on iga kogemus erinev nii kehalises kui vaimses mõttes.
Milline on selles vanuses õppijate jaoks õpetaja roll?
Näen õpetaja rolli eelkõige õppijate elukogemuste mõistja ja avardajana. Õpetaja ülesanne on luua dialoog – nii enda ja õpilase kui ka õpilaste omavaheline suhtlus, ka grupiarutelude tasandil. Mulle näib, et elukogemuste vahetamine ja vastastikune rikastamine on selle juures keskse tähtsusega. Õpilaste ootused on väga erinevad – alates traditsioonilisest nn vanakooli meetoditega harjunud lähenemisest või füsioterapeudilikult juhiseid andvast treenerist kuni ärakuulava psühholoogi või abivalmis sõbrani. Spekter on lai ning püüan võimaluste piires neile ootustele positiivselt vastata. Üks, mida sageli oodatakse, on minu kui õpetaja võime süstida positiivset energiat – olla elurõõmus, vajadusel kuulav ja nõustav ning luua tunne, et olen päriselt igaühe jaoks olemas.
On oluline, et eakad tunneksid, et olen siiralt nende ja nende vananemisega seotud väljakutsete kõrval. Nad ei ela hooldekodus, vaid saavad üldjoontes ise hakkama – just selle toetamine ning väärtustamine on nende jaoks tähtis.
Toon ühe näite. Üks proua ei pääsenud enam tundidesse, kuna kohad olid täis. Kuna rühmad täituvad kiiresti, on registreerimiseks kõige kiirem viis internet, kuid sellega oli tegelenud seni tema abikaasa, kes tervise halvenedes pidi minema hooldekodusse. Proua jaoks oli väga oluline jätkata just tuttava õpetaja ja kaaslastega. Erandkorras õnnestus mul rahvaülikooli „ranged reeglid“ paindlikumaks muuta ning oleme koos temaga tundides jätkanud tänaseni (abikaasa on kahjuks lahkunud).
Minu peamine roll on olla seeniorite jaoks olemas – siin ja praegu (ja vajadusel ka muul ajal). See ei tähenda, et nad mind üle koormaksid, kuid minu olemasolu annab paljudele turvatunde ja sotsiaalse läheduse, mida küll harva otseselt kasutatakse, kuid mille teadmine on oluline.
Iga õpetaja roll seisneb mõistvas ja toetavas hoiakus, olgu see siis tunnis või väljaspool konkreetset aega ja ruumi. Ja kui vahel jäängi „ületööle“, siis on see, et mind usaldatakse ja vajatakse inimlikult siiras tagasiside, mis annab omakorda palju energiat.
Milline on neile sobiv õpetamise ja õppimise keskkond?
Nagu igas vanuses õppuritele, on neile oluline, et oleks põnev, turvaline, pingevaba. Eakate puhul on väärtuslik ka see emotsioon, mille ajel vaibub hetkeks nostalgiline lauluviis „Noorus ei tule iial tagasi“. Neile on tähtis, et tund oleks vaimselt toetav, ajutegevust stimuleeriv ning et keha tunneks end turvaliselt – liikumine oleks valuvaba ja aitaks vananemist pidurdada.
Siinkohal on keskne usaldus. Õpilastele on oluline, et õpetajal oleks kogemusi ja arusaam ealistest iseärasustest. Kuigi olen neist noorem, loodan seda tunnet pakkuda, sest enam kui kahekümneaastane kogemus endast eakamate õpetamisel on andnud mulle arusaama tervislikust vananemisest ning kujundanud lugupidava, ent samas nõudliku hoiaku kehatöö suhtes. Parim usaldus sünnibki „samastumisest“ – empaatilisest ja harmoonilisest kooskõlast tunnisituatsioonis. Päevad on erinevad, seda tuleb tajuda ning olla valmis paindlikult kohanema.
Hinnatakse seda, kui neid vanuse tõttu ei alahinnata (hüljatu-tunnet pakub praegune ühiskond vanainimestele paraku liigagi palju). Tund peab olema nii vaimu kui füüsist intrigeeriv – heas mõttes mõnusalt proovile panev. Õpitava kinnistumisel on oluliseks see, et tunnis on aegruum suhestada õpitav oma mälupiltidega. Vahel tundub, et „heietused“ katkestavad tunni rütmi. Siis püüan endalt küsida, mis on olulisem: kas elukogemuste jagamise kaudu toetada seenioride aktiivsust ja kaasajas „pildis püsimist“ või hoida jäigalt tunnitempot? Ajakasutuse suhtes peab õpetaja olema väga tundlik ning valmis pidevateks kohandusteks. Tund peab jääma efektiivseks ja õpilaste arengut toetavaks – selle tempo kujuneb ühisloomes.
Eakatega ei pea kiirustama – „kiiret“ nagu ei olegi. Tund peaks andma positiivset energiat, nii et selle lõpus tuntakse end heatujulisena ja veidi nooremana. Nii sünnib ka treeningkaaslastest kogukond, kellega on mõnus peale tundi mõtteid vahetada ning soovi korral ühiselt kohvikusse või kontserdile minna.
Kuidas annad sellises vanuses õppijatele tagasisidet, kas ja kui oluline see neile on? Kuidas arutlete-reflekteerite tegevuse-tehtu üle?
Valdavalt toimub tagasiside vahetult tundides – olgu selleks siis tunnisisesed täpsustused („märkused“) ja motiveerimine positiivse tunnustuse kaudu või ka varem käsitletud tunnisisu ja -ülesehituse mõtestamine. Sageli lõpetan tunni enesereflektoorse somaatilise kehakuulamise või eneseväljendust otsiva improvisatsiooniülesandega, millele järgneb alati lühike vestlus. Kui ajast jääb puudu, tulen selle juurde tagasi järgmisel korral – sageli on nädalaga kogetu juba settinud ning peegeldus muutunud küpsemaks ja selgemaks.
Need ühisdiskussioonid on olulised, sest toimivad väga mitmel tasandil. Siin on nii õpetaja ja õpilase kui ka õpilaste vaheline dialoog ning rühmavestlus. Tunnisisesel tagasisidel pean oluliseks hoomata, kes vajab isiklikku tähelepanu ja kes soovib seda pigem vältida. Vägagi personaliseeritud tagasisidet võib edastada nii ainuisikuliselt kui kogu rühmale osutatud tähelepanekuna. Püüan alati anda hoolivat ja julgustavat tagasisidet. Semestri või kursuse lõpus ühildan viimases tunnis nn koondvestluse venivus- ja lõpetusharjutustega, mil igaüks saab keskenduda sellele, mis on talle kõige olulisem. Kuna rahvaülikoolis osaletakse kursustel, mis ei eelda põhjalikku individuaalset tagasisidestamist, vaid need toimivad eelkõige treeningu või tervikliku õpiprotsessina algusest lõpuni, kujundab see ka kursuslaste ootusi tagasisidele. Sageli ei oodatagi põhjalikku analüüsi, vaid soovitakse lihtsalt liikuda ja tantsida. Lühike tagasiside antakse tavaliselt tunni lõpus. See toimib ühtlasi sissejuhatusena järgmisse kohtumisse – mida on plaanis teha, mida korrata ning kuidas tänaselt kogemuselt edasi liikuda.
Miks sa teed sellises vanuses õppijatega tööd? Mis sind inspireerib, kuidas ühtlasi julgustad ka teisi seda tegema? Millist suuremat eesmärki selles töös näed?
Teen seda tööd pigem juhuse kui teadliku valiku tulemusena – see on olnud elu poolt pakutud väljakutse. Umbes 2004. aastal, kui õpetasin Viljandis regulaarselt tantsu- ja teatritudengeid ning Espoos noori tantsuhuvihariduses, hakkasin aeg-ajalt asendama täiskasvanutele suunatud moderntantsurühma ja kehatöö juhendajat. Alguses ei pidanud ma seda oma ampluaa osaks – mu fookus oli mujal –, kuid lisateenistus ja uus väljakutse olid ahvatlevad.
Peagi sain neis rühmades põhiõpetajaks – algul koostöös varasema juhendajaga, hiljem juba iseseisvalt. Kasvasin õpilastega kokku, mis viis mind üha sügavamale sellesse valdkonda. Sealt edasi viis teekond oma tantsustuudioni, kuhu paljud õpilased kaasa tulid. Oma stuudio andis vabamad võimalused tegutsemiseks ning sellest kujunes „elupõhine“ kooslus – ühised koosviibimised, tähtpäevade tähistamised, väljasõidud. Tunnis jäin siiski õpetaja rolli.
Olla juhendajaks ligi veerand sajandit samadele inimestele on erakordselt arendav. Nii sündis väga lähedane side endast vanemate inimestega – vanuse poolest sobiksin neile pigem lapseks, maailmavaate ja mõttelaadi poolest aga hingesugulaseks. Sellest sõpruse ja õpetaja-õpilase rollide põimumisest on kujunenud midagi kordumatut: senini kestev elukool nii juhendaja kui inimesena – kogemus, mida ilmselt ükski erialane haridus täiel määral ei paku.
See on olnud minu parim erialane koolitus – õppimine läbi konkreetsete elulugude ja kogemuste. Siit on pärit ka elujaatav, vahel ehk liigagi must huumor. Nende inimestega on kujunenud ühine, veidi musta huumoriga vürtsitatud mõtteviis: siit lahkutakse „jalad ees“ ja siis, kui aeg on küps (fraasi autor on ise juba aastaid teispoolsuses). Tavaliselt välditakse surmateemasid, kuid kui neid käsitleda loomulikult ja ilma liigse raskuseta, võib see olla isegi tervendav – umbes nii, et „kui juba jalad ees, siis olgu need korras“. Omalaadne elupõhine õpe. Vahel hingele rängalt valuski.
Mis mind inspireerib, on see, et olen endast vanemate õpilaste kaudu õppinud palju vananemisest ning jõudnud selleni, et ka selles protsessis on omad võlud. Looduse paratamatus on hea pöörata positiivsesse fookusesse ning see on väga arendav. Teised põhjused vanema generatsiooniga töötamiseks on pigem praktilist laadi. Sageli suhtutakse eakatesse liiga ettevaatlikult või eelarvamustega, kuid mina ei näe neid nii. See on toonud mulle selles valdkonnas järjest rohkem tööd ning pakub mulle ka suurt rõõmu. Minu jaoks on oluline eesmärk toetada inimest teel väärika lõpuni – ehkki see võib kõlada pisut morbiidselt. Ometi julgustan nii teisi kui ka iseennast elama väärikalt (mis ongi peidus sõna „seenior“ tähenduses) ning hoidma alles elutahet.
Olen selle töö kaudu ise õppinud palju tervena püsimise ja vananemise kohta ning olen tänulik, et pole pidanud olema meditsiinisüsteemi püsiklient. Vaimne ja füüsiline heaolu kaaluvad minu jaoks üles kõik muu materiaalse ning kui seda teed saab käia koos teistega, jätkub elurõõmu kauaks.
Enda lisamõtted-kommentaarid-tähelepanekud!
Olulisim on leida analüütiline suhe ja tasakaal ala- ja ülehindamise vahel, seda kõigis aspektides. Kui tulla tagasi filosoofilise fenomenoloogia juurde, siis tõusevad mõttesse saksakeelsed sõnad Körper (keha kui füüsiline objekt) ja Leib (seestpoolt tunnetatud ja kogetud keha). Nii et kui mõelda Vana-Rooma väljendile panem et circences, siis on „leiba ja tsirkust“ heaks motoks (circus kui hipodroom, millel „võidujooks“ ajaga).
C’est la vie – terves kehas terve vaim.
Aeg, see on antud hetk – prime time.
